Tõutunnistustel on sageli pikad ja uhked nimed,

aga vahel ei ole ka. Mis tähtsus sellel on?


Nimest...

"Nimemaagia"

Otsides endale korralikku, registreeritud tõukoera, oleks hea pöörata tähelepanu ka kutsika nö ametlikule nimele. Ehk siis nimele, mis on tema registrikandel ja tõutunnistusel.
Kui kutsikas on sündinud registreeritud kasvataja juures, siis lisandub tema nimele alati kasvataja kennelnimi. Eestis on kennelnimi alati koera nimes eespool, mõnes riigis ka mujal.
Näiteks, kui kasvataja kennelnimi on Hopsti, siis tema kennelis sündinud kutsikate nimed võivad olla Hopsti Pontu, Hopsti Pitsu, Hopsti Lontu, Hopsti Reku jne. Kennelnimele lisanduvaid nimesid võib olla ka mitu – näiteks Hopsti Vahva Pontu, Hopsti Lõbus Lontu jne.
Kui pesakonna omanik ei ole registreeritud kasvataja (tal puudub kennelnimi), siis registreeritakse kutsikad ühenimelistena – Pontu, Pitsu, Lontu, Reku jne.
Iseenesest ja automaatselt ei tähenda kennelnimi ja kutsikate nö pikad nimed mitte midagi, ei head ega halba. Kuid teatavaid nüansse tasuks meeles pidada.

Kui kutsika nimes on kennelnimi, siis reeglina on tegemist enam või vähem kogenud kasvatajaga. Kennelnime järgi on võimalik EKL-i registrist otsida, kui palju ja milliseid kutsikaid on selles kennelis (sellel kasvatajal) enne sündinud. Siit saab omakorda teha järeldusi kasvataja kogemuste kohta ning tänapäevaseid otsinguid kasutades leida ka mitmesugust teavet kasvataja varasema tegevuse kohta.
Kui kutsikas on ühenimeline, siis üldjuhul tähendab see, et kasvatajal VEEL ei ole kennelnime ja tegemist on alles alustava kasvatajaga. Kõik on kunagi olnud algajad, seega ei tähenda see mitte midagi halba. Vastutustundlikud algajad kuulavad sageli erilise hoolega vanemate kasvatajate nõuandeid, täidavad kõiki eeskirju ja üritavad anda endast parimat.
Eestis on reegel, et kaks pesakonda tohib teha ühenimelistena. Kui inimene soovib registreerida juba kolmandat, ehk siis ilmselt tahab pühenduda aretusele, tuleb läbida kasvataja koolitus ning vormistada endale kennelnimi.
Ühenimeliste kutsikatega on kahjuks aga ka teine, nö varjupool. On kasvatajaid, kes mingite rikkumiste tõttu on saanud aretuskeelu ja on seetõttu asunud „skeemitama“. Koerad „müüakse“ fiktiivselt variisikutele ning saadud pesakonnad registreeritakse nende libaomanike nimel. See võib tähendada, et ametliku lepingu (kui seda üldse tehakse) järgi ostad sa kutsika inimeselt, kellel ei ole selle pesakonnaga midagi pistmist ja tegeliku kasvataja nime sa ei pruugi isegi teada saada. Eks võid ise arvata, millist kasvataja poolset tuge on võimalik sel juhul saada, kui mingeid probleeme tekib. Sellises olukorras on alati kindel üks asi – kasvataja peamine (tihti ainus) eesmärk on kutsikamüügi tulu.
Seetõttu on väga soovitatav ühenimeliste kutsikate puhul veenduda, et ostad koera kindlasti just sellelt isikult, kes on ka pesakonna tegelik kasvataja.

Kordan veelkord, et kennelnime olemasolu või selle puudumine ei näita automaatselt mitte midagi. Nii ühel kui teisel juhul võib esineda kurbi olukordi ja südametunnistuseta sahkerdajaid. Taustakontroll ei ole kunagi üleliigne. Lihtsalt erinevates olukordades on mõistlik kontrollida erinevaid asju.
Kõike olulist saad vabalt ise kontrollida Eesti Kennelliidu avalikust tõuregistrist

Soetades koera välisriigist, on asi keerulisem ning seda ei ole kogemuste puudumisel mingil juhul soovitatav omapäi teha.

Teksti autor Tali Group

Contact Me